Kui talvepime tahab tüüdata,

siis paras aeg on küünlad süüdata.

Neid ikka süüdatud on kuusepuule,

kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.

 

Ja olgu iga küünlaleek kui väike,

ta hüüab siiski valjult: Päike! Päike!

See toetab päikest, väsinut ja loidu,

ta küünlatulest loeb me poolehoidu.

 

/Ellen Niit/